Marje Remmet: Intervjuu Aili Eistratiga
Ailiga olen ma kohtunud lugematu arv kordi, kuid kunagi pole ma söandanud temaga rääkida aasta kümnete tagustest rahvariietest tõsiselt ja sügavuti. Mulle on tundunud, et see on hell teema Aili jaoks, kuna enamus riideid on siiani olnud teadmata asukohas või ära rikutud ning lootus neid taas laval naha on ammu kustunud. Alles on vaid meenutused uhketest pidurüüdest, mida Aili on mitmeid kordi meenutanud läbi kurbuse.
On 2017 aasta kevad ja mu missiooni algusest möödas pea pool aastat. Kätte on kogunenud hulga väga erilisi rõivaid tänu toredatele ja abivalmitele Londoni eestlastele. Nüüd oli aeg rõivad Aili ette viia ja saada Aili hinnang.
Kokku otsustasime saada Eesti Majas Londonis. Kohtumist tuli filmima Londoni filmikooli bakalaureaut Janar Kuusik.
Aili Eistrat
Aili on kange 1921 aastal sündinud Hiiumaa naine, kes 1944 aastal Teise Maailmasõja ajal lahkus Eestist. Esialgu viis tee Saksamaale, sealt edasi Londonisse, mis pidi kestma “kuni Jõuludeni”. Kahjuks pole Aili peale 44ndal aastal lahkumist Eesti jõudnud.
Londonis elades on Aili Eistrat tihedalt olnud seotud Eesti organisatsioonidega. Ta on kaasa löönud üle 20 aasta “Eesti Hääle” toimetuses, olnud nii Londoni Eesti Seltsi (LES) kui ka Eesti Maja Londonis juhatuses ja hetkel on tegev EELK juhatuses.
Rahvatants
Kõige tähtsam roll ta elus on olnud otseloomulikult eesti rahvatants. Pr Eistrat õpetajateks Eestis olid rahvatantsu legendid Ullo Toomi ja Anna Raudkats. Nende õpetused meeles, jätkas ta kultuuri viljelemist Londonis eestlastele.
Londonisse joudes kohtus Aili kirjanikuga, Arved Viirlaid, kes organiseeris rahvatantsurühma ja oli sealne pillimees. Alguses õpetati koos, peagi aga jätkas Aili Eistrat üksinda ja nii järgmised 40 aastat. Ta oli LES Rahvatantsurühma ehk Trupp õpetaja ja lisaks ka LES võimlemisrühma juhendaja
1950dnatel tegid rahvatantsijad tantsutunde Eesti Saatkond Londonis hoone teisel korrusel (167, Queens Gate, London). Neid lõbusaid kooskäimisi tehti seni kuni hakati kurtma, et tantsijate hoogsate hüppamiste tagajärjel suursugune kroonlühter allkorrusel rappub nii, et ähvardab alla kukkuda. Seejärel jätkati tantsutundidega juba Edgware Road’i lähedal asuvas rahvusvahelises täiskasvanute koolis, kus pr Eistrat oli ametlikult kirjas kui vähemusrahvaste tantsuõpetaja. Rahvatantsutrupis tantsisid ka kohalikud inglased. LES Rahvatantsugrupp on esinenud aastate jooksul Londonis, Inglismaal, Iirimaal, muuhulgas ka Royal Albert Hall'is, kus rühma tutvustavaks pealkirjaks pandi "naeratavad eestlased". Rühm esines Londoni Eesti Seltsi tähtpäevadel ja koosviibimistel kuni tantsijate puuduse tõttu lõpetas tegevuse 1990ndate alguses.
“Tantsima peab sisemise pingega!” ei väsi Aili kordamast Ullo Toomi õpetussõnu.
Aili abiellus 1948 aastal Londonis laevakapten Edgar Eistrat’iga (Hiiumaalt). Tal on 2 last: Karin Eistrat ja Juhani Eistrat (elab Torontos ja võtab aktiivselt osa sealsest eesti kogukonna tegevusest). Mõlemad lapsed on tantsinud rahvatantsu lapsepõlvest saati ja ka rahvatantsutunde ise läbi viinud.
Rahvariided
Tänu Aili ettevõtlikusele said ka mitmed tantsijad endale rahvariided selga. Aili oli usin õmblema peeneid rahvariide särke ja uhiselt teiste naistega sai loodud kaunite tikanditega rahvarõiva esemeid.
Aili Eistrat meenutab, kuidas sõjajärgsel ajal polnud Londonis võimalik osta sööki, rääkimata riidest. Kaupu jagati talongide alusel, mida eestlased omavahel vahetasid ja müüsid, et ära elada. Pagulaseestlased pidid töötama lihttöödel, mis olid neile määratud, olenemata haridusest. Nii juhtuski nii mõnigi neiu tööle võõrastemajja, haiglasse või vaestemajja, kus voodilinade näol oli valget riiet palju.
Mitme peale osteti õmblusmasin ning salaja voodilinu tuues valmistati öösiti tervele rühmale ilusaid valgeid pluuse ja muud, milleks valget kangast kasutada sai. Proua Eistrat oli üks tragidest, kes õmbles pluusid kokku. Proua Kalmus, abivalmis vanem daam Londoni äärelinnast, tegi tikandid ja pitsid. Hiljem, kui kangast sai talongide eest poodidest, tehti uued pluusid, kuna vanadest voodilinadest pluusid kulusid kiiresti.
Aili käis tihti Eesti Saatkonnas kopeerimas Eesti rahvamustreid raamatust "Eesti Rahvarõivaid". Raamatut hoidis tolleaegse Saadiku proua Alice Torma saatkonna raamatukogus ja lubas Ailil mustreid Saatkonna köögilaua peal kopeerida. Hiljem kinkis proua Torma raamatu Ailile.
- aastate alguses, kui rahvatants Londonis oma tegevuse lõpetas, kadusid ka riided. Mõni üksik ese jäi Saatkonda, ülejäänud erinevate inimeste kätte.
Aumärgid
Ailile omistati Arnold Rüütli Valgetähe V klassi autasu eestluse hoidjana Suurbritannias aastal 2002
Aumärk eestluse alahoidmise eest Eestlaste Kesknõukogu Kanadas poolt 1990ndatel
Luterliku kiriku teenetemärk 1960ndatel
