Meie kodu nädalaks.Valged, päikeses säravad seinad, lamedate katuste ja terrassidega majad, keerlevad, kitsad tänavad ja Kreeka saartega sarnanev õhkkond annavad Ibizale ainulaadse iseloomu Baleaari saarte hulgas.
Selle reisi grupp koosnes eesti rahvatantsijatest mitmest erinevast linnast Hollandis, Suurbritannias- Londonist ja Bristolist, ning ühinejaid oli ka Eestist.
Kokku saime juba kolmapäeva hiljaõhtul hotellis, kus meile pakuti kohalikku toiduvalikut, mis oli rikas mereandidest ja väga väga maitsev.
Neljapäeva hommikul, kohe pärast hommikusööki alustasime juba esimese treeninguga.
Kõik tantsijad olid särtsu ja motivatsiooni täis, niiet esimese trenniga saime kohe kaks tantsu Kalamies ja Kaera-Jaan esinemisvalmis.
Päeval oli aega tutvuda kohaliku eluga ning käia muidugi meres ujumas, mis oli meie kõigi eestlaste lemmik-tegevus! Elades välismaal, kus puudub pidev kokkupuude merega, tuleb ikka igatsus peale. Võrreldes Põhja-merega, oli vesi nii selge, et eemalt lausa helesinine ja väga väga soolane!
Õhtul tegime veel ühe trenni, mis tundus kuidagi eriti eriline. Kui hommikul oli ikkagi veel kargevõitu siis õhtuse treeningu ajal paistis loojuma hakkav päike otse meie peale. Ja päikese loojang oli tõesti, nagu reklaamitud; üks kaunimaid maailmas.
Päike hakkas loojuma vaikselt peale kella 7t. Kell 7:25 oli silmaga näha, kuidas päike merre vajus, mis muutus aina kiiremaks. 7:32ks oli päike juba kadunud, lüües kogu taeva punaseks.
Kogu see imeline vaatepilt kestis vaid mõned minutid.
Reede päeval võtsime ette paadireisi naabersaarele Formentera. Reisi kirjelduses oli mainitud klaaspõhjaga laeva, mis meid väga ahvatles. Päris klaaspõhja sellel laeval küll ei olnud. Kõige alumisel korrusel oli väike 4mx2m ruum, kus külgedel olid pisikesed aknad, nii et lainte laksumist vastu paadikülge nägime küll, aga troopilise mereelu uurimisest, nagu lootsime, võisime ainult unistada.
Siiski oli laevareis ettevõtmist väärt. Möödusime mitmetest vaatamisväärsustest, nagu Es Vedra, 413 meetri kõrgune kaljusaar. Es Vedra kohta arvatakse, et see on uppunud Atlantise tsivilisatsiooni tipp. Seda enam, et läheduses on looduse ja inimkäte jõul kujunenud maastik, mis jätab mulje, justkui oleks seal ehitiste jäänused.
Suurt elevust tekitas tüdrukute seas info, et Formentera saarel on roosad järved ja flamingod. Pidades flamingosid meelel, rentisime sadamast liikumisvahendid, kes ratta, kes rolleri ja mõni isegi auto.
Nii siis ekslesid kõik omaette võõral troopilisel saarel, igaüks otsides enda fortuunat. Ka meie otsisime enda oma ja nendeks olid ikka roosad järved ja flamingod.
Meie, Madisega, kimasime rolleril, ning sõitsime terve saare loodeosa läbi, kus flamingod pidid pesitsema. Teel kohtasime palju imeilusat loodust, võrratuid randu ja kirkaid metallrohelisi sisalikke, kes on Formentera saare tunnusmärgiks.
Tiirutades mööda päikselisi teid, me kahjuks flamingosid ei leidnudki. Küll aga leidsime me roosad järved kiiresti. Ja tõesti roosad nad olid! Selle värvuse annab neile kõrge soola sisaldus ja vetikad. Järvi oli mitmeid, erinevate suuruste ja värvusega - heleroosast kuni päris lillaka roosani. Järvede ääres oli paksud valged soola puhmad, mis kaugelt paistsid suhkruvati moodi välja. Üks minu elu eesmärk oli saanud tõeks, pista oma varvas päris roosasse järve(ja aiii kuidas soolane vesi mu jalga kipitas!).
Grupiga kohtusime jälle sadamas, ning enne laevale minekut võtsime plaani otsida kohe nüüd üks mõnus plats ja tantsida! Nii võtsime läbi meie kavas oleva juba neljanda tantsu - Nõianeitsi.
Õhtul, minnes õhtusöögile, tundusid kõik seiklejad päevast täitsa väsinud, siiski oli suur soov veel teha ruttu kõik tantsud läbi. Kella 9 ajal õhtul kohtusime kõik rannas ja mõtlesime teha ühe kiire trenni. Alustasime oma kavaga otsast peale ja tundsime, kuidas aina rohkem ja rohkem festivali elevus ja rõõm tantsust meid valdama hakkas. Adrenaliin ja rõõm andsid meile energiat, ning nii tantsisime hilisõhtul tänavalampide valguses lausa mitu tundi. Entusiasm oli ülekeev ning lisasime kavva veel paar tantsu.
Käes oli laupäev ja festivali esimene päev. Kontsert toimus õhtul ja nii oli meil aega teha veel üks mõnus hommikune trenn, mis tugevdas meie enesekindlust esinemiseks. Me olime valmis!
Peale õhtusööki kogunesid kõik festivali esinejad oma uhketes ja värvilistes esinemisriietes hotelli fujaeesse, ning sealt algas meeleolukas ronkkäik peopaika. Tunda oli ärevust õhus!
Kohalikud tervitasid ja elasid kaasa, kui me neist tänaval möödusime.
Esinemine toimus San Antonio linna ühe vana kloostri õuel, mis õhtulampide säras nägi võimas välja. Kontsert algas suure prohkamaga - elekter läks ära! See apsakas, aga ei heidutanud tantsijaid. Sumiseti rõõmsameelselt kuni elekter tagasi oli ja vaatemäng võis alata. Nii hea oli supper rühmaga laval olla. Üldjoontes läks esitus väga hästi, kuigi mõned väikesed apsakad olid. Me ei lasknud end nendest segada ja nautisime laval olemist täie rinnaga. Rahvas elas kaasa ning tuju oli kõigil laes.
Hea tundega lahkusime esinemispaigast ja ruttasime tagasi hotelli riideid vahetama, et valmis seada end afterpartyks. Väga kummalises klubis, nimega Pikes toimus tõeliselt ebatavaline pidu. Klubi ise asus ühes linnast eemal villas, mis meenutas imedemaad, mida Alice avastamas käis. Nii õues kui ka toas olid suured puust voodid, kus inimesed istusid ja oma jooke nautisid. Igal toal majas oli kindel temaatika. Põhi diskoruumi seinad olid kaetud kilest roosa- materjaliga. Väiksemad ruumid olid sisustatud väga kummaliste esemetega, näiteks oli ühe toa terve sein täis riste. Ühes suuremas ruumis oli seintel päris rebase topised, mis pakkusid meie tüdrukutele palju lõbu. Ka pidutsejad kandsid erinevaid kostüüme, näiteks oldi riietatud sultaniks, jeesuseks või lausa hobuseks. Kogu see väga kummaline atmosfäär lõi aga väga ägeda ja vallatu tuju. Muusika oli supper ja tantsiti kuni hommikuni. Kahtlemata oli see elu üks kõige meeldejäävamaid klubi üritusi tervele meie seltskonnale, ning tüdrukud isegi järgmistel päevadel tuletasid ikka meelde, kui väga väga väga imelikus kohas nad käisid! Vaadati ulakaid pilte peost ja itsistati.
Pühapäeval, festivali teisel päeval pidime juba valmis olema peale hommikusööki. Kõiki esinejaid viidi bussidega Sant Rafael linna, kus toimus teine esinemine. Sellest esinemises jäi meelde kaasa elav publik ja kolisev lava, eriti kui poisid tugevaid rütme lõid. Kõige suurem Bulgaaria rühm tantsis üldse lava ees, täitsa võimalik, et nende lausa 30-40ne pealise rühma all oleks see lava lihtsalt kokku kukkunud.
Peale esinemist jagati esinejatele diplomid ja meened tänutäheks. Festival oli läbi, kuid reis meie jaoks veel mitte.
Meil oli terve pühapäeva aega nautida sooja ilma ja Ibiza ülevoolavat boheemlaslikku õhustikku. Paljude lennud tagasi läksid alles esmaspäeva õhtul, seega pühapäev oli aega lasta lõpuks ometi end lõdvaks peale trennide ja festivali mürglit.
Ühiselt koos Musza Office organiseerijatega veedeti aega hotelli baaris, basseini ääres. Musza Office on vahendajad, kes aitavad ühendada tantsugruppe ja festivale, ning hoolitsevad majutuse eest. Oleme nendega mitmeid kordi juba edukalt koostööd teinud, kuid see oli esimene kord võimalus tutvuda inimestega, kellega neid imelisi reise oleme organiseerinud ja kuid meili teel ühenduses olnud.
Viimane õhtu Ibizal oli kui unenäos. Tuju oli hea ja rahulolev korda läinud ja meeldejääva reisi pärast. Samas oli see õnnetunne segatud kibeda kurbusega, kuna järgmisel päeval pidi juba lahkuma. Segatud tunnetest toimus nii mõndagi, mida me kõik ka edaspidi muiates meenutame (need, kes muidugi mäletavad)! Mõned asjad peavadki jääma Ibizale..
Vemos de nuevo, Ibiza.
(Kohtume taas)
Marje Remmet
Ibiza seltskond Oktoobril 2017.
All pictures from Folks private albums.
Follow us on Instagram to get the fresh news of our doings.
Want to JOIN with our next adventure? Subscribe here or take a look what's Coming Up !
TAGS: Muzsa Festival Organising Office Estonian folks dancers in Neatherland Estonian folk dancers in London
