Kauaaegne eestlaste rahvatantsu hoidja Londonis –

AILI EISTRAT

(Tatter) sündinud 31. juulil 1921. aastal Emmaste vallas Hiiumaal.

Tema noorpõlv Eestis mööödus Hiiumaal, kust ta suundus õppima Tallinna tütarlaste ärikooli ja seejärel Tartu Ülikooli. Aastatel 1934–1944 tantsis Aili tuntud tantsuõpetaja Ullo Toomi käe all ÜENÜTO’s (Üle-Eestilise Noorsoo Ühingu Tallinna Osakond), kus ta saavutas Musterrühma taseme. Tallinna Ärikoolis oli tema kehalise kasvatuse õpetajaks rahvatantsu „Tuljak“ autor Anna Raudkats.

Noore neiu õpingud katkestas ja suured plaanid ajas sassi ootamatu suurpõgenemine 1944. aasta septembris. Kiirelt pidi ta pakkima kohvri, kuhu lisas ka muuhulgas Ullo Toomi kingitud pottmütsi, mis oli kuulunud Toomi vanaemale (praegu on umbes 200 a vanune müts nähtaval Tantsupeomuuseumis Tallinnas). Saksamaa pagulaslaagris jätkas Aili Eistrat rahvatantsuga. Ta meenutab, et päeval toimusid ikka tantsutrennid ja õhtud sai mööda saadetud tantsusimmanil. Põgenikelaagrist suundus Aili 1947. aastal laevaga Londonisse tööliste skeemi „Valged luiged“ raames. Kui põgenedes algselt arvati, et naastakse jõuluks koju, siis see lootus hääbus ajapikku. Londonis hoiti aga eestlust ja eestimeelsust edasi läbi kooskäimiste ja folkloori Londoni Eesti Seltsis.  

Pr Eistrat alustas Londonis koheselt tantsimist ja peatselt võttis ka rahvatantsuõpetaja positsiooni üle Londoni Eesti Seltsi Rahvatantsurühmas. Ta tantsis ja esines segarühmaga Londonis, Inglismaal ja Iirimaal aastatel 1947–1997. Lisaks juhatas Aili võimlemisrühma (1966–1980. aastad). Ta armastas tantsimist ja selle õpetamist. Näiteks õppis ta ära akordionimängu just rahvatantsu esinemiste saatmise tarbeks. Rahvatantsurühma liikmed ja hilisemad juhendajad on olnud ka tema lapsed: poeg Juhani ja tütar Karin Eistrat.

„Rahvatantsu Rühma sagedased esinemised igal aastal mitmetuhandese rahvahulga sees Royal Albert Hallis ja mujal ühes teiste rahvaste tantsijatega on Eesti hea nime ning kultuuri tutvustamiseks palju kaasa aidanud.“ (Nigul Hindo, 1971).

Aili Eistrat oli ka aktiivne eesti kogukonnas. Ta on olnud Londoni Eesti Maja juhatuse liige, Eesti Hääle toimetaja (1993–2008) ja praegu on EELK’i (Eesti Evangeelse Luterlik Kirik) esinaine. Ta on pälvinud kolm teeneteristi.

Aastal 2017  algatas Estonian Folks kogumisaktsiooni ja  koos Londoni Eesti Seltsi abiga sooviti leida  rahvatantsuriided, mida olid rahvatantsijad Londonis kandnud. Aili Eistrat oli nii Saksamaal kui Londonis valmistanud osa riideid ise esinemise jaoks. Näituse jaoks leiti üles üle 7 rahvariidekomplekti. Mõned neist leiti tänu Eesti Suursaatkonnale Londonis. Näitus “Eesti rahva riided Londonis” valmis EV100 kingituse raames ning pajatab, kuidas materjalideks kasutati vanu voodilinu, mida õmmeldi öösiti ja kuidas mustreid tikiti mälu järgi.  

Aili Eistrat meenutab: “Iga kord kui esinesime, pidime selgitama kes me oleme, kust me tuleme ja miks me tulime“. Aili Eistrat on olnud üks tegusamaid eesti kultuuri hoidjaid ja Eestimaa tutvustajad Londonis läbi eesti rahvatantsu ja rahvariiete. Tema panus folkloori jäädvustamisse võõrsil üle poole sajandi on märkimisväärne. Aastal 2018 täitus proua Eistratil 97 eluaastat.

Vaata veel: rahvariided.wordpress.com , 

 Fb: näitus,   

  Estonian Folks,

Vaata videot!

Pilt: Aili Eistrat Ullo Toomi vanaema pottmütsiga. London. Sept 2018. Pildistas: Janar Kuusik

Teksti koostas Aili Eistrati intervjuude põhjal: Evelin Sennett (Siilak)

LES juhatuse liige, näitus "Eesti rahva riided Londonis" projektijuht

sept 2018

 Proua IDA LEMSALU

Väikene  võttegrupp oli ühel kaunil päeval proua Ida juures salvestamas tema mälestusi. Päev oli pikk ja väsitav.  Kuid ka kohvilauas, mida Ida oli loomupäraselt viimse detailina läbi mõelnud, jätkas proua Ida vastamist meie küsimustele. Tundus, et veel nii palju jäi kuulmata. 

"Kuidas siis muidu!"

laiutab pr Lemsalu imestunult käsi, meie küsimusele,

kuidas on eestluse alal hoidmisega tegeletud nii pikalt.

Ida oma tagasihoidlikuses oskab alati üllatada. Tema põnevad jutustused haaravad kuulajaid algusest lõpuni endasse ja panevad mõtisklema elust. Ida on näinud sõja raskusi, küüditamist, pommitamisi, käinud sõjapõgenike laagris, jooksnud läbi kuulirahe, abistanud eesti sõdureid põgenike laagris venelaste kätte saamise eest ning Londonis jätkanud eesti sõdurite, abivajajate eestlaste abistamist. Lisaks kõigele on Ida panustanud eesti kultuuri hoidmisele ja eestlusele enamuse oma elust Londonis.

Proua AILI EISTRATIT 

Päikseline päev tervitab meie külaskäiku Aili ja Karin Eistratite juurde. Kuigi esialgu arvatakse, et juttu jätkub kõige rohkem paariks minutiks, siis mida aeg edasi, seda detailsemaks ja põnevad proua Aili jutustused muutuvad. 

Proua Eistrat tuli Londonisse Saksa põgenikelaagrist "kuni jõuludeni". "See oli aastal 1947", lisab ta. Tuppa saabub vaikus. Sellest lausest õhkab kõike - kurbust, pettumust, lootusetust. Võib ainult aimata, mida tundsid eestlastest põgenikud esimeste jõulude ajal Londonis, kui ikka poldud veel koju naasetud. Kõikidel soov ja lootus,et kohe-kohe-nüüd läheme. Ning hiljem see hetk, kui mõisteti, et pole enam kodumaad, kuhu tagasi minna. Naised on käinud nüüd päris mitu korda “Teises” Eesti Vabariigis ja oma sünnikohas Hiiumaal. Kuid aastad on teinud omatöö ja kodu, mis oli kunagi olnud kodu, pole enam olemas. Ainult kaunis kauge mälestus südames. 

 ***

Londonis elades on Aili Eistrat tihedalt olnud seotud eesti organisatsioonidega. Ta on kaasa löönud üle 20 aasta "Eesti Hääle" toimetuses, olnud Eesti Maja juhatuses ja hetkel on tegev EELK juhatuses. Kõige tähtsam roll ta elus  on olnud otseloomulikult eesti rahvatants.  Pr Eistrat õpetajateks Eestis olid rahvatantsu alusepanijad Ullo Toomi ja Anna Raudkats ise. Nende õpetused meeles, jätkas ta kultuuri viljelemist Londonis eestlastele. Tarmukas proua oli LES Rahvatantsurühma eestvedaja üle 40 aasta. Need olid eesti rahvatantsu aktiivseimad tegevusaastad Londonis. 

"Tantsima peab sisemise pingega!" ei väsi pr Eistrat kordamast Ullo Toomi õpetussõnu ka meile.

****

Meenutused pani kirja Evelin Siilak.

Võttemeeskond: autor: Evelin Siilak, operaator: Janar Kuusik. Nõunik: Ene Rämmeld. Kaasa teevad: Piret Randam ja Marje Remmet.  Filmimeeskonna transporti Londonisse toetab Eesti Rahvusarhiiv. Projekti läbiviijad tegutsevad vabatahtlikuse baasil.

 Eesti Majas korraldatakse eestipäraseid lõunaid kord kuus*.  Aeg-ajalt võib hõikeid leida Facebookis, eestlaste organisatsioonide poolt ja samuti ajalehest Eesti Hääl. Neid lõunaid korraldab Abistamise Komitee, kelle hing ja süda on Ida Lemsalu. Proua Ida vaaritab maitsvaid lõunasööke mitmekümnele külalisele, ise kelmikalt naeratades, särasilmad nooruslikult helkimas.

Kes on proua Ida Lemsalu ja lähemalt Eesti Abistamise Komitee lõunatest.

Ida Lemsalu on proua, kes on kokk, perenaine, korraldaja ja majandaja ning ta saab selle kõigega suurepäraselt hakkama. Tema väsimatuteks abilisteks on proua Adelies Beerman, Leida Lemsalu, proua Sirje ja loomulikult Piret Randam. Lõunasöögiks on eestipärased ja alati maitsvad road, ei puudu ka magustoit ning kohvitamine. Toidu kõrvale pakutakse ka klaas veini või morssi.  Samuti toimub põnev loterii, mille lõbusad auhinnad on külalised ise toonud.

Lõunalt lahkudes jääb tunne, et justkui sai käidud jälle vanaema juures. Just sellist hoolitsust, mis teeb südame soojaks ja igatsuse hinge, pakuvad proua Ida lõunad.

Proua Ida seletab naerusui, kuidas ta alustas kõige sellega  40 aastat tagasi. Aidati sõdureid, madruseid ja teisi abivajajaid - kooti neile sokke, kindaid, et nad ikka sooja saaksid.  Ükski töö polnud liiast. Iga-aastaselt aitab proua Ida rahaliselt Inglismaal elavaid eesti pensionäre, sõjaveterane või haavata saanud noore poisse; samuti toetab ta teisi eesti organisatsioone, nagu sellel suvel toimunud suvelaagrit Catthorpes.  Tema loomupärane andmisrõõm on siiras ja vahetu.

Eks tal ole ka murekohti, nagu näiteks kuidas saada piisav summa kokku kõigile oma „hoolealustele“ või kuidas võimaldada ajalehe Eesti Hääl kodutellimus kõigile, kes seda soovivad. Ja siis pisemad mured, kas ikka kõigil on ilusti kõht täis ja ega kellelgi puudu ei jäänud, sest kui võimalik saab ka ju  juurde küsida.

Lõunasöök on läbi. Kõht on täis. Inimesed laudades istuvad ja joovad kohvi uute või vanade sõpradega. Kogu atmosfäär on selline lihtne ja eestlaslik. Hubane ja tavaline. Ning seetõttu väga eriline. Ammune vana on korraga uus. Unustatud tõed: lihtsalt olla olemise pärast, ja aidata aitamise pärast. On aeg lahkuda.  Lõunatajad tänavad südamest selle paari tunni eest, mis möödus kui linnulennul.

Londonis elades on hea teada, et on olemas võimalus võtta aeg maha ja veeta üks pühapäeva pärastlõuna süües head eesti toitu, rääkides eesti keelt ja nautida vanaema hoolt.

Intervjueeris Merlin Pärn, kokku kirjutas Evelin Siilak

Artikkel ilmus November, 2014. "Eesti Hääl"

* Proua Ida Lemsalu on korraldanud EAK lõunaid korra kuus aastakümneid. Tänapäeval võivad need toimuda harvemini. Kui soovid teada millal on järgmine lõuna, siis kirjuta: info@estoniansociety.co.uk

Iga eestlane ÜKs võiks teada, iga võrkpallihuviline eestlane ÜKs peaks teadma nime Arthur Sepp. 

Arthur on see eestlane, kes lihtsalt öeldes koos mõne teise sportliku väljamaalasega tõi võrkpalli Briti saartele. Arthur oli üks Briti võrkpalliliidu loojatest, üks neist esimestest, kes tõmbasid Londonis Battersea pargis kahe puu vahele võrgu üles ja alustasid niimoodi tänaseks väga populaarse spordiala tutvustamist kõigepealt Londonis, hiljem kogu riigis. Arthur oli ka üks Londoni Eesti Spordiseltsi rajajatest aastal 1954.

Ta lõi meestkonna Battersea Estonians, mille järeltulija Brentwood Estonians mängib praegugi Inglise rahvusliiga esimeses divisjonis. Tõsi, eestlasi ei ole mängijate hulgas juba aastaid. Aga nimi on.  Vähe sellest, et mehed eestlaste nime au sees hoidsid, ka naised – Estonian Ladies – võistlesid ja võitsid kõikjal Londonist Shotimaani.  

Ei ole palju inimesi, kes saavad öelda, et nad on ühte organisatsiooni järjepidevalt kuulunud üle 60 aasta. Arthur saab, sest alates oma saabumisest Londonisse on ta olnud Londoni Eesti Seltsi liige, on mitukümmend aastat tantsinud Seltsi rahvatantsurühmas, olnud pillimees eestlaste üritustel, teinud näitemängu ning ka Seltsi esimehe ametikohustusi täitnud. 

Arthur on hoidnud sinimustvalget lippu kõrgel ja tutvustanud koos teiste kaasmaalastega eestlasi ja eestlust vabale maale ka siis kui kodu-Eestis rahvuslipu heiskamine karmi karistust tähendas. Mälestusi nendest aegadest läbi Arthuri pilgu saab loodetavasti peatselt lugeda Seltsi arhiivist, mille jaoks nakatavalt elurõõmus vanahärra oma kodust mälestustekogu korrastama hakkab.

Tarkusepäeval, 1. septembril peeti Londoni Eesti Majas Arthuri 90. juubelipidu, kus külalised nii ÜKst, Eestist kui ookeani tagant said võimaluse õnne soovida ja lugupidamist avaldada. Londoni Eesti Seltsi esindajad andsid Arthurile üle aukirja tema panuse eest väliseestluse säilitamisel ja arendamisel. Lisaks oli Seltsil Arthurile veel üks kingitus – uudis selle kohta, et Seltsi Londonis ja selle lähistel elavatele eestlastele mõeldud üleskutsele koos Londonis sporti tegema hakata on vastanud teiste hulgas piisavalt palju võrkpallihuvilisi, et taas käima lükata eestlaste võrkpallinaiskond Londonis. 

Koos elukaaslasega oma 90. juubelipeol mitmed tantsud tantsinud Arthur lubas treeningut vaatama tulla ja arvas, et ehk oskab isegi veidi kaasa aidata.  Tervitajate kõnedest jäi kõlama soe ja südamlik tänu Arthurile kõige hea eest, mida ta enda ümber aasta-aastalt on jaganud.  

Palju õnne, tervist ja tegusaid aastaid Arthurile!

kirjutas Ave Siilak,

Londoni Eesti Seltsi esinaine
Fotod: Ly Tuubel

Londonis tegutsev Eesti Abistamise Komitee annetas haavatud Eesti kaitseväelaste toetuseks Birminghami haiglale £1000.

Eesti ja Briti haavata saanud sõdureid ravitakse Queen Elizabethi haiglas Birminghamis (Royal Centre for Defence Medicine), mis on üks parimatest sõjameditsiinikeskustest maailmas. 

Meditsiinikeskuse juures tegutsev fond RCDM Patient Welfare Trust (PWT) töötab selle nimel, et lisaks arstiabile võimaldada kannatanutele paremaid elutingimusi, mis ülisuure trauma läbi teinud haigete paranemiseks väga oluline on. PWT on loonud peredele võimalused elada haigla lähedal ning hoolitseb selle eest, et nende igapäevased vajadused oleksid täidetud ning et nad saaksid keskenduda eelkõige oma lähedaste toetamisele. 

PWF otsib vahendeid, et anda haavatud sõduritele võimalikult palju moraalset tuge ja kergendada nende tihti raskeid esimesi hetki pärast missioonilt tagasipöördumist. Sõduritele korraldatakse erinevaid üritusi ja väljasõite, hiljutine annetus võimaldab näiteks pommiplahvatuses käed või sõrmed kaotanud või raskete peavigastustega sõduritele kinkida I-Padid, et nad saaksid oma lähedastega suhelda. 

Aprillis 2012 korraldas PWT ÜK eesti organisatsioonidele avatud uste päeva, et tutvustada haigla ja PWT tegevust ning otsida võimalusi kuidas ÜK eestlaste kogukond saaks kaasmaalasi aidata. 

Londoni Eesti Selts haaras võimalusest ning kutsus Birminghami haiglast Headley Court'i taastusravile saadetud kaitseväelased Londoni jaanipeole (vaata galeriid). Korraldajate rõõmuks võtsid kõik ravil viibinud sõdurid ka kutse vastu ning hilisem soe tagasiside nii sõduritelt kui teistelt külalistelt oli väga positiivne. Plaanis on Eesti kaitseväelasi ka tulevikus kohalike eestlaste üritustele kaasata.

Birminghamis korraldatud infopäevast sai sõdurite toetamiseks idee ka Eesti Abistamise Komitee, mis 1944. a loodud auväärse organisatsioonina on aastakümneid toetanud nii sõjapõgenikke kui teistel põhjustel ÜKsse kolinud eestlasi ja ka Eestis elavaid abivajajaid. 

EAK korraldab kord kuus Londoni Eesti Majas heategevuslikke lõunasööke, mille tulust toetatakse regulaarselt Londoni vanadekodudes või koduhooldusel elavaid eestlastest vanureid, Eesti Kooli Londonis, iga-aastast Catthorpe's toimuvat eesti laste suvelaagrit ja Inglismaa Eestlaste Ühingu poolt välja antavat ajalehte Eesti Hääl. Regulaarsete annetuste kõrval antakse välja ka ühekordseid toetusi, millest viimane ongi EAK eestvedaja Ida Lemsalu (pildil) poolt organiseeritud annetus haavatud Eesti kaitseväelaste toetuseks.

kirjutas Ave Siilak, 2012

Londoni Eesti Selts

Fotod: RCDM Patient Welfare Trust, Ly Tuubel